W00t

Käisin täna esimest korda veredoonoriks ja see on lahedaim kogemus siiani, mis mul olnud on! Nad küll väga vaevu lubasid mind, kuna ületasin 50 kg napikalt ja vererõhk kah natukene madalam kui võiks, aga sain nad ikkagi nõusse, kui lubasin, et mul kindlalt-kindlalt ei hakka paha. Kas siis lõppude lõpuks on tähtsam, et minul mitte üht sekundit kah pea ringi ei käiks kui see, et kellelgi verest puudus ei oleks?

Kui veretüüpi kontrolliti, siis küll kartsin, et arstitädi lõikab selle klaasikillu moodi asjaga mul tüki sõrmest välja, sest ta tegutses nii kiiresti ja võttis nii erinevate asjadega verd ja seda tuli sealt suht palju kah. Sõrm jäi alles ja vasak veen jäi jah alles, kuigi suht jurakas nõel aeti sisse (hetkel mingi 2-3 mm haav vabalt). Meeneks võtsin tassi, kuigi pool kilo šokolaadi tundus vajalikum… Aga tahtsin mälestust esimesest korrast.

Pärast tormasin bändiproovi (see pungiprojekt) ja ega väga rokkida ei saanud küll, suht hägune oli kõik:D Nüüd koju jõudes kah on ikka veel nõrk olla, siiski –  autokoolist puududa ei tahaks. Nüüd ma pean natukene juurde võtma ja siis tahaks max aasta pärast uuesti minna.

Lahe!

Soovitan!

Lahe!!

//Edit: Ei soovita neile, kes ületavad liiga napilt 50 kg, ma kavatsen 20 kg enne juurde võtta kui uuesti lähen. Eile õhtupoolikul läks enesetunne ikka päris pahaks, autokoolist tulin varem minema, sest nägin välja nagu laip ja oleks ära minestanud. Läksin sealt autokooli ruumidest välja kohvikusse, kuna paha oli ja mõtlesin, et ostan midagi magusat. Poolel teel läks silme eest nii uduseks, et istusin lihtsalt esimesse lauda maha ja tegin menüü lahti. Mida ma ei näinud läbi udu lugeda, aga õnneks üks ettekandja oli suht käeulatuses, kes tõi mulle suhkruvett. Seni, kuni mõjus, lamasin pooleldi laua peal ja olin armetu. Worst experience ever. Õhtul kah tundsin, kuidas vähem verd ringleb, tundus, nagu veresooned oleksid pooltühjad.

sick, man 2

Sain ju kirjandi sisupunktid kolmeväärilised (olge mureta, kokku tuli ikka 4 või isegi 4+), kuna toetusin ainult viimasel ajal meedias kajastatud teemadele. Vot siis, rohkem ma küll lehti ei loe ja siin räägin kah ainult endast ja hala ja läbu. Mida lähemale küpsuskirjand jõuab, seda vähem oskan ma oma tulemust ette arvata. Aasta-kahe eest oli raudlaks 100 punkti, nüüd võib varieeruda 79-100 punkti vahel:D

Kui ma viimati vingusin, et mul millegi üle vinguda ei ole, siis nüüd sain endale lisaks autokoolile ka väga laheda muusikaliprojekti kaela, mis on koostöös G-klubi ja minu muusikakooliga, ning mina olen ühes  girl-powwa punkbändi koosseisus seal:D Me peame kõik PUNASELT riides olema, seega ma olen juba vägagi oma elemendis või mis. Projekti positiivsed küljed on need, et ma saan bassimängu soojas hoida, tunda väikse maja lõhna (täna avastasin, et see mulle meeldib, meil toimuvad proovid seal), tšillida toredate inimestega ja laast, aga mitte liist – viilida koolist. Negatiivne külg on see, et alati ma ei taha koolist viilida ja ausalt öeldes on ainult üks tund selline, kust ma kas viilin või suren igavusse, ja see on bioloogia. Hetkel on mul muidugi bioloogiaga kah suuremad kohustused kaelas, kuna homme on KT ning kahe-kolme nädala pärast on vaja referaat ära viia..

Uurimistööst nii palju (kohustustega meenus), kallid sotsiaalpsühholoogia huvilised, et mu teema tuli hoopis teistsugune ja kõvasti lihtsam kui mulle välja pakutud sai (tervelt 1 kommentaarina ja 1 kirjana), aga täpsustan seda siis, kui olen kava koostanud ja küsitluse läbi viinud, kuna siis saab ka täpsem pealkiri paika. Väikseks vihjeks võib siiski olla muusikamaitse kujunemine.

sick, man

Eile tahtsin teha vingatspostitust teemal, kui palju mul teha on ning kui vähe ma teen: noo muusikaajalugu õppida, bioloogia referaat teha, uurimistöö materjali analüüsida… AGA. Siis ma jõudsin järeldusele, et kurat, seda pole ju üldse palju, aga mina, vingats, tahan vinguda!

Noh, ja seega ma lähen autokooli (eile otsustasin, homme lähen), kuna kõik ülejäänud koolid on ilmselgelt minetanud oma vajalikkuse ning ausalt öeldes oleks mul sitaks ükskõik, kas ja millistes ainetes ma läbi kukun. Ilmselt ei kuku üheski, sest muidu oleks juba kukkunud, aga seda enam.

Üks öö ma muidu nägin eksamite tulemuste saamist unes ja seal läksid nad mul pekki: kirjand midagi kaheksakümnega ja ühiskond lausa seitsekümmend midagi. :S

Aa, ning mis veel – esseekonkursiga ma ei võitnud 10 000 EEK. . Kahju, kuigi 1500-sõnaline asi kirjutada on päris hea väljakutse, pärast on isegi raskem lühemaid asju kirjutada. Mis seni on kahjuks pasalt välja kukkunud Seega ootan kirjandit!!

Mulle meeldib ropendada, kui mul on masendavad väljavaated tuleviku osas. Aga mulle ei meeldi, kui keegi teine ropendab või vannub, noo vaat siis silmakirjalikkust. Minu meelest ropendamine sobib ainult neile, kellelt seda üldiselt ei ootaks.

Aa, ja mul on juuksed MUSTAD See on kõige masendavam muidugi. Mul loomulikult on muidu kah suhteliselt tume pruun, aga kunagi gümnaasiumi alguses ma pidin vägistama oma juukseid ja värvima punakateks ja nii ning 11. klassis tahtsin jälle loomulikuks, värvisin pruuniks, tuli punakas pruun. Nüüd mõtlesin sama, et noh, okei, ma võtan siis natukene tumedama tooni, muidu tuleb jälle mingi vale värv ja noh, ikka päris tume toon tuli. Ma oleks südamerabanduse saanud, kui peeglist nägin, aga noh, õnneks kivist südamed ei tegele selliste asjadega. Nüüd eile tsekkisin, et see ikka õnneks pole päris püsivärv, vaid midagi vahepealset. Oh joy, alati, kui ma ennast nii vana ja targana tunnen, suudan ma midagi mõtlematut ja idiootlikku teha.

Nüüd hakkan popmuusikat õppima ja see on lahe, kuna kõik lahedad lood ja bändid, mida ma ja te tean ja teate, on pärit seitsmekümnendatest. Nt Queen, Patti Smith, “Smoke on the water”, John Lennon jne.

Maggi idea test:D

Eile mõtlesin, et võiks vahelduseks normaalselt süüa ja ostsin poest 2 pakki jahutatud kanakoibi, millega sai kaasa Maggi Idea maitseainesegu. Piretil oli sõps külas, kes on väga into health (kinkis oma panni ära näiteks:P), ning too esimese asjana luges välja kõik nisuvalgu hüdrolaadid ja transrasvad. Mis ei ole muidugi üllatus. Aga.  Otsustasime teha katse: ühe paki kana teen küpsetuskotis koos maitseaineseguga, teise paki teises küpsetuskotis koos normaalsete asjadega juhinduvalt Idea koostisest (3 küüslauguküünt, peterselli, pool tomatit viilutatult, aroomisool, porgandid, pipar). Et võrrelda.

Maggi Idea nägi välja väga kaubanduslik: kana oli värvunud krõbetumedaks, lõhn hea, maitse hea. Natukene liiga tugev minu meelest, ma isegi ei pannud kõike segu ära, aga peaaegu täiesti oma reklaami vääriline. N-ö värskete asjadega tehtud oli heledam (krõbedaks ta seal auruses küpsetuskotis eriti minna ei saa, eks) ja maitse ei olnud nii tugev, aga minu meelest oli ta mahlasem ja kuigi soola panin natuke liiga vähe, siis küüslauku oli hästi tunda. Üldse panin liiga vähe asju sisse, kuna Pirr ja tema sõps leidsid, et liiga vesiseks läheb vb seal sees, aga oluliselt ei läinudki.

Porgandid olid head ja maitsesid mõlemal juhul ühtemoodi, kartul läks natuke liiga pehmeks (kastrulis). Hapukoor oli hea ja sinep kah. Sai küll vahelduseks normaalselt süüa.

Koolijura

Täna kirjutasime 4 tundi kirjandit ning suht hästi sai aimu, kuidas eksam arvatavasti on: kõigepealt “OMFG, ma ei oska millesti kirjutada, appi-appi-appi!!”, siis “Aa, okei, ma küll kirjutasin 40 minutit seda teemat, aga valin ikkagi vist teise…” ning viimaks on kirjutamiskiirus 5 tähte sekundis, kuna aega jäi väheseks. Krambioht.

Noo ma sain küll natukene enesekindlust juurde, kuna nägin, et olen isegi nelja tunniga võimeline küpsuskirjandi formaati täita, kuigi tervikuna ma teda läbi lugeda ei jõudnud ega kontrollida ning mustand oli lihtsalt demonstratiivne, kuna puhtandi kirjutamise ajal mõtted muutusid ja tulid juurde, mis võis mõtet jälle natukene sassi ajada. Ma arvan, et suudan paremini kah, aga kui eelmist kodukirjandit hindas õpetaja 87 punkti vääriliseks, kuigi see oli pask ja pinnapealne ja lühike – rääkimata sellest, et õps hindab suht rangelt -, siis nüüd võivad punktid vabalt 90 keskele kukkuda.

Mul on ainult see probleem, et oskan millestki kirjutada, kui minus on viha ning seega kirjutasingi SaPi koalitsioonist, Strenze uurimusest, Obamast jne, aga tegelikult vist peaksin natukene vähem põlema minema. Aga siis ma ei oska:S

Üleskutse sotsiaalpsühholoogia huvilistele!

See kevad teen ühe koolieksamina uurimistöö inimeseõpetuse kursuses (kuhu alla kuuluvad ka uurimistööde alused ja psühholoogia) ning kõik oleks väga tore, kui mul oleks teema, uurimisküsimus. Mida mul ei ole!

Ja siin tulevad mängu kõik sotsiaalpsühholoogia huvilised, kellel on mõni küsimus, mis otsib vastust. Lahendus tekib materjalianalüüsist ja küsitlusest ning eriti hea oleks, kui teema oleks seotud kuidagi sotsiaalsete gruppide mõjutuste või tekkega. A la “Kas muusikamaitse mõjutab gruppidesse kuuluvust?”, ainult, et parem ja selline, millele on olemas ka vastus. Aga seda vastust pole formuleeritud, vaid seda teen mina, toetudes materjalianalüüsile ja küsitlusele, mille saan läbi viia kuni 500 inimese hulgas, arvatavasti tegelikkuses küsitlen u 300 inimest max.

Konkursi võitja saab tänutäheks vastuse oma küsimusele, kui ressursid ja muud lubavad, siis võin ka õlle välja teha või šokolaaditahvli. Tähtaeg on paindlik, aga et oleks mingi orientiir, siis kuni 8. novembrini on suurem võimalus, et just teie küsimus läheb uurimisele. Võib kommentaarina kirja panna või kui tahate alternatiivi (kuigi kõik kommentaarid lähevad nagunii meili peale ja võõrad pean nagunii approve’ima, et need siin ilmuksid), siis võib ka otse meili peale saata: eufooria@gmail.com

Läks!

//Edit: Valimi suhtes on mulle sobilikum, kui küsitlust saab läbi viia gümnaasiumiõpilaste hulgas. Teema võiks siis sellest lähtuda, aga otseselt ei pea! Kui on hea teema, proovin leida mõne muu lahenduse valimi osas, seega kõik soovitused on endiselt VÄGA oodatud.

just realized that

Küpsuskirjandi kirjutamiseni on… 6 kuud (täpsemalt isegi 5,5)! Šokeeriv, kui lühike aeg see tundub olevat  - põhimõtteliselt homme ju!

Ma lõin nüüd küll põnnama.

Huvitav, kas kirjandis võib sellist fraasi kasutada (“põnnama lööma”)? Absurdne väljend, samas mitte mingi noortesläng. Või on?

 

 

No sotsioloogiat ma nüüd küll õppima ei lähe!

Täna toimus TÜ lahtiste uste päeva raames diskussioon teemal “Kui Eestit valitseksid sotsiaalteadlased…”, mis oli nagu varivalitsus, kus erinevad ministrid (vastavalt siis sotsiaalteaduskonna instituutidele ajakirjandus-, riigiteadus-, psühholoogia ja sotsioloogia ministrid) esitasid oma ideesid, kuidas meie riiki paremini toimima saada. Üldiselt olid ideed pigem jaburad või mitte eriti teostatavad (50 000 psühholoogi juurde?), kuid arutelu oli huvitav. Välja arvatud sotsioloogia ministri Tarmo Strenze, kelle idee oli lihtsalt jabur, täielik nonsenss. Ja idee iseenesest oleks veel põhjendatav, aga kuna Strenze sellega kuidagi hakkama ei saanud, siis ainult täielik nonsenss.

Nimelt käis ta välja idee, et Eestis tuleks eliitkoolid ära kaotada. Seda väites toetus ta uurimusele ning on Priit Pullerits on teda sel teemal ka intervjueerinud. Kusjuures, ka intervjuus käi tal argumentidest puudu ning kohati ta isegi nõustus Pulleritsuga, kes ilmselgelt ei näe mingit põhjust n-ö eliitkoolide kaotamiseks.

Tarmo Strenze alustas oma ettekannet graafikutega, mis, võrreldes teiste maade koole, näitas, et Eestis pole eliitkoole. Strenze rõhutas seda mitmel korral ning siis asus väitma, et Eestis tuleb eliitkoolid ära kaotada. Kuna õpitulemusi ei määra mitte kool, vaid laste endine taust ning võimekus. Okei, täiesti arusaadav, kuid siiski väike vastuolu eelnevaga – kui Eestis eliitkoole pole, kuidas neid siis kaotada? Sellele küsimusele vastast Strenze, et ega koolimaju maha lammutama hakata. No väga tore, aga kuidas see teemasse puutub?
Samuti ei osanud ta defineerida eliitkooli mõistet (“Kuidas inimesed seda mõistavad, see ongi eliitkool.”) ning ei toonud ka välja erinevaid eliitkoole üle Eesti. Tõi küll välja koolid, kelle riigieksamite tulemused mahuvad Eestis top 10-sse, kuid see ei puutu jällegi teemasse. Enamikus gümnaasiumis on ju ometi sisseastumiskatsed ja kui teatud lävendit ei ületa, ei ole kohustust õpilast vastu võtta, kuna gümnaasiumiharidus ei ole Eestis kohustuslik! Seega peaks rääkima ainult algkoolidest, kus on katsed, mille järgi ainult ei määrata ära, kas õpilane läheb a, b, c või mis iganes klassi, vaid määratakse, kas õpilane saab õppida selles koolis või mitte. Paluks näiteid sellistest koolidest!

Strenze andis ka mõista, et eliitkoolid vähendavad õpilastevahelist võrdsust, kuna väidetavalt eliitkoolides saadakse paremat haridust. Ahah, aga uuringu põhjal ei sõltu õpitulemused suuresti muust kui õpilasest. Kui ei toimuks õpilaste selekteerimist, juhtuks nii, et samas koolis/klassis oleks võib-olla küllaltki erineva taseme ja potentsiaaliga noored. Kas see on siis võrdne, kui osal õpilastest on võimalus oma potentsiaali maksimaalselt ära kasutada, kui samas mõnele on see tase keskpärane, nad nõuaks midagi raskemat?

Ilmselgelt sõltusid kõik ministrite teemad suuresti sellest, millises instituudis nad tegevad on ning reaalselt ei läheks eriti ükski neist vähemalt täiel määral käiku. Kuid siiski – kui esitad väite, eriti, mis põhineb uurimusel, siis oska ka seda põhjendada. Jahmatav oli ka see, et lõpus, kui kuulajad said hääletada oma lemmikideede poolt, jäi Strenze mõte teisele kohale! See illustreeris kogu seda lammastest massi, kes lähevad hääletama valimislubaduste põhjal, kus loeb esineja sarm rohkem kui ratsionaalsus, teostatavus ja eelnev tegevus.

Ma nüüd otseselt ei väida, et eliitkoolid on Eestile vajalikud ja noh, pealegi, uurimus näitab, et ega meil selliseid ei olegi, kuid siiski leian, et gümnaasiumitel on õigus selekteerida õpilasi. Sarnase tasemega õpilased, kes liiguvad enam-vähem kõigile võrdses tempos edasi, saavad kindlasti oma potentsiaalile vastavama hariduse kui ilma selekteerimiseta. Kui mõnda kooli on suurem konkurents (minu koolis on vist 8 inimest ühele kohale?), siis on ju loogiline, et paremusjärjestust arvestades pääsevad sinna need, kes jäävad arvestuses kõrgemale. Ka ülikoolides on ju paremusjärjestused, kas võib väita, et meil on eliitülikoole, kuna lävendid on erinevad? Kui ma nüüd ei eksi, siis minu ühiskonnaõpetuse õpetaja on öelnud, et kommunism oli hea, kuna kõik olid võrdsed, aga halb, kuna kõik olid võrdselt vaesed.

Ei teagi kohe, kas nutta või naerda

Ajalehtedes võtavad üksteise järel sõna targad inimesed, kes pakuvad välja mooduseid, kuidas vältida Eesti võimu savisaarestumist (või siis ka keskerakonnastumist). Et mis siis ometi saab, kui ka Riigikogu valimistel saadab kesikaid selline edu nagu KOV valimistel? Peaks ometi kiiresti-kiiresti looma uusi parteisid, koondama populaarsed kogemustega targad mittekeskerakondlikud poliitikud ühte erakonda, sööma sisse ennast Keskerakonda ja lahustama seal tolle sappi ja otsuseid, mis muudavad meie suurepärase riigi viimaseks mülkaks, kuna kaob eestimeelsus, sest venelaste hääl loeb!

Umbes nagu siis, kui arbuus jääb lahtiselt laua peale ning äädikakärbsed seda õgima tulevad: tapke äädikakärbsed ära, kuni neid enam ei tule, arbuusi ära viskamine või eemale panemine ei mängi mingit rolli!

Miks ei ole arvestatav Tederi idee, et võiks anda kuni 15-aastastele eestivenelastele kodakondsus? Keegi enam ei räägigi sellest: selline ebamugav teema, mis me ikka sellega teeme!? Laupäevases Postimehe kultuurilisas rääkis Lauristin uurimusest, kus tuli välja, et Eestis elavad vene noored leiavad, et Eesti on hall, ebasõbralik ja hoolimatu. Ning seletas laialt ja pikalt, miks oleks vajalik seda arvamust muuta ning kuidas seda teha.

Aga kuna Eesti on arbuus, mida piiravad savisaar-äädikakärbsed, siis selle asemel, et kaotada põhjus, miks savisaar-äädikakärbsete populaarsus on nii suur (mätsida toidukilesse ja panna ära külmkappi ehk tõstatada tõsine integratsiooniprobleem Eestis elavate rahvuste vahel ja hakata seda lahendama), hakatakse K-kärbseid ükshaaval lömastama ja kolooniat õõnestama.

See on surnud ring!

neoliitikum

Kuulge, jumala palju vaatajaid tuleb, kui pealkirjad sellised on:D

Mul on nii loll tuju, kuna see tobe arvestuste nädal sai lõpuks läbi ja kolme päeva pärast algab vaheaeg. Täna oli kirjanduse suuline, sain õnneks viie. No jumal tänatud, ülejäänud vist küll mingi kahe või kolme puru:D Ehk siis füüsika ja bioloogia, jooksvatega läks natukene paremini. Isegi ühiskond läks pekki, kuna ma unustasin paar ülesannet lõpetada ning ühe teema kohta, mille kohta ma jätsin õpikust lugemata, tuli küsimus, millega ma astusin nii ämbrisse kui üldse ämbrisse astuda võib. Pealaest jalatallani. Aga vähemalt ma käisin valimas, seega hinne alla ei lähe. “Kõigilt, kes valima ei lähe, võtan hindest alla!”

Täna öösel olin jumala kindel, et keegi koputas tugevalt mu aknale, ärkasin selle peale. Ma elan kolmandal korrusel ja mu akna taga on rõdu, millest alla jääb peenar ja sisehoov. Ma ei julgenud vaatama kah minna, sest ma olin just õudset und näinud surnud lastest (aitäh, Salinger).

Ootan nüüd vaheaega, kuna siis ei sega need tüütud kooliasjad teiste kooliasjade tegemist. Normaalne, eks, plaanis lugeda läbi 4 raamatut (seoses kohustusliku kirjanduse, uurimistöö ja mingi lollaka kohtumisega, millesse ma ennast mässisin) ja teha referaat mõnest keskkonnaprobleemist. Maarja soovitas teha küülikutest, kes on vallutanud Helsingi pargid. Neid käiakse seal jahtimas, kuna nad hävitavad vist mingeid peenraid või istikuid ja neid on nii massiliselt palju. Kusjuures üks sarnane on tehtud paar aastat tagasi, mingi saare kohta. Teema: küülikute invasioon X saarel. Kõlab lihtsalt nii hästi, et peaks uurima.