Koolijura

Täna kirjutasime 4 tundi kirjandit ning suht hästi sai aimu, kuidas eksam arvatavasti on: kõigepealt “OMFG, ma ei oska millesti kirjutada, appi-appi-appi!!”, siis “Aa, okei, ma küll kirjutasin 40 minutit seda teemat, aga valin ikkagi vist teise…” ning viimaks on kirjutamiskiirus 5 tähte sekundis, kuna aega jäi väheseks. Krambioht.

Noo ma sain küll natukene enesekindlust juurde, kuna nägin, et olen isegi nelja tunniga võimeline küpsuskirjandi formaati täita, kuigi tervikuna ma teda läbi lugeda ei jõudnud ega kontrollida ning mustand oli lihtsalt demonstratiivne, kuna puhtandi kirjutamise ajal mõtted muutusid ja tulid juurde, mis võis mõtet jälle natukene sassi ajada. Ma arvan, et suudan paremini kah, aga kui eelmist kodukirjandit hindas õpetaja 87 punkti vääriliseks, kuigi see oli pask ja pinnapealne ja lühike – rääkimata sellest, et õps hindab suht rangelt -, siis nüüd võivad punktid vabalt 90 keskele kukkuda.

Mul on ainult see probleem, et oskan millestki kirjutada, kui minus on viha ning seega kirjutasingi SaPi koalitsioonist, Strenze uurimusest, Obamast jne, aga tegelikult vist peaksin natukene vähem põlema minema. Aga siis ma ei oska:S

Üleskutse sotsiaalpsühholoogia huvilistele!

See kevad teen ühe koolieksamina uurimistöö inimeseõpetuse kursuses (kuhu alla kuuluvad ka uurimistööde alused ja psühholoogia) ning kõik oleks väga tore, kui mul oleks teema, uurimisküsimus. Mida mul ei ole!

Ja siin tulevad mängu kõik sotsiaalpsühholoogia huvilised, kellel on mõni küsimus, mis otsib vastust. Lahendus tekib materjalianalüüsist ja küsitlusest ning eriti hea oleks, kui teema oleks seotud kuidagi sotsiaalsete gruppide mõjutuste või tekkega. A la “Kas muusikamaitse sotsiaalsetesse gruppidesse kuuluvust?”, ainult, et parem ja selline, millele on olemas ka vastus. Aga seda vastust pole formuleeritud, vaid seda teen mina, toetudes materjalianalüüsile ja küsitlusele, mille saan läbi viia kuni 500 inimese hulgas, arvatavasti tegelikkuses küsitlen u 300 inimest max.

Konkursi võitja saab tänutäheks vastuse oma küsimusele, kui ressursid ja muud lubavad, siis võin ka õlle välja teha või šokolaaditahvli. Tähtaeg on paindlik, aga et oleks mingi orientiir, siis kuni 8. novembrini on suurem võimalus, et just teie küsimus läheb uurimisele. Võib kommentaarina kirja panna või kui tahate alternatiivi (kuigi kõik kommentaarid lähevad nagunii meili peale ja võõrad pean nagunii improve’ima, et need siin ilmuksid), siis võib ka otse meili peale saata: eufooria@gmail.com

Läks!

//Edit: Valimi suhtes on mulle sobilikum, kui küsitlust saab läbi viia gümnaasiumiõpilaste hulgas. Teema võiks siis sellest lähtuda, aga otseselt ei pea! Kui on hea teema, proovin leida mõne muu lahenduse valimi osas, seega kõik soovitused on endiselt VÄGA oodatud.

just realized that

Küpsuskirjandi kirjutamiseni on… 6 kuud (täpsemalt isegi 5,5)! Šokeeriv, kui lühike aeg see tundub olevat  - põhimõtteliselt homme ju!

Ma lõin nüüd küll põnnama.

Huvitav, kas kirjandis võib sellist fraasi kasutada (“põnnama lööma”)? Absurdne väljend, samas mitte mingi noortesläng. Või on?

 

 

No sotsioloogiat ma nüüd küll õppima ei lähe!

Täna toimus TÜ lahtiste uste päeva raames diskussioon teemal “Kui Eestit valitseksid sotsiaalteadlased…”, mis oli nagu varivalitsus, kus erinevad ministrid (vastavalt siis sotsiaalteaduskonna instituutidele ajakirjandus-, riigiteadus-, psühholoogia ja sotsioloogia ministrid) esitasid oma ideesid, kuidas meie riiki paremini toimima saada. Üldiselt olid ideed pigem jaburad või mitte eriti teostatavad (50 000 psühholoogi juurde?), kuid arutelu oli huvitav. Välja arvatud sotsioloogia ministri Tarmo Strenze, kelle idee oli lihtsalt jabur, täielik nonsenss. Ja idee iseenesest oleks veel põhjendatav, aga kuna Strenze sellega kuidagi hakkama ei saanud, siis ainult täielik nonsenss.

Nimelt käis ta välja idee, et Eestis tuleks eliitkoolid ära kaotada. Seda väites toetus ta uurimusele ning on Priit Pullerits on teda sel teemal ka intervjueerinud. Kusjuures, ka intervjuus käi tal argumentidest puudu ning kohati ta isegi nõustus Pulleritsuga, kes ilmselgelt ei näe mingit põhjust n-ö eliitkoolide kaotamiseks.

Tarmo Strenze alustas oma ettekannet graafikutega, mis, võrreldes teiste maade koole, näitas, et Eestis pole eliitkoole. Strenze rõhutas seda mitmel korral ning siis asus väitma, et Eestis tuleb eliitkoolid ära kaotada. Kuna õpitulemusi ei määra mitte kool, vaid laste endine taust ning võimekus. Okei, täiesti arusaadav, kuid siiski väike vastuolu eelnevaga – kui Eestis eliitkoole pole, kuidas neid siis kaotada? Sellele küsimusele vastast Strenze, et ega koolimaju maha lammutama hakata. No väga tore, aga kuidas see teemasse puutub?
Samuti ei osanud ta defineerida eliitkooli mõistet (“Kuidas inimesed seda mõistavad, see ongi eliitkool.”) ning ei toonud ka välja erinevaid eliitkoole üle Eesti. Tõi küll välja koolid, kelle riigieksamite tulemused mahuvad Eestis top 10-sse, kuid see ei puutu jällegi teemasse. Enamikus gümnaasiumis on ju ometi sisseastumiskatsed ja kui teatud lävendit ei ületa, ei ole kohustust õpilast vastu võtta, kuna gümnaasiumiharidus ei ole Eestis kohustuslik! Seega peaks rääkima ainult algkoolidest, kus on katsed, mille järgi ainult ei määrata ära, kas õpilane läheb a, b, c või mis iganes klassi, vaid määratakse, kas õpilane saab õppida selles koolis või mitte. Paluks näiteid sellistest koolidest!

Strenze andis ka mõista, et eliitkoolid vähendavad õpilastevahelist võrdsust, kuna väidetavalt eliitkoolides saadakse paremat haridust. Ahah, aga uuringu põhjal ei sõltu õpitulemused suuresti muust kui õpilasest. Kui ei toimuks õpilaste selekteerimist, juhtuks nii, et samas koolis/klassis oleks võib-olla küllaltki erineva taseme ja potentsiaaliga noored. Kas see on siis võrdne, kui osal õpilastest on võimalus oma potentsiaali maksimaalselt ära kasutada, kui samas mõnele on see tase keskpärane, nad nõuaks midagi raskemat?

Ilmselgelt sõltusid kõik ministrite teemad suuresti sellest, millises instituudis nad tegevad on ning reaalselt ei läheks eriti ükski neist vähemalt täiel määral käiku. Kuid siiski – kui esitad väite, eriti, mis põhineb uurimusel, siis oska ka seda põhjendada. Jahmatav oli ka see, et lõpus, kui kuulajad said hääletada oma lemmikideede poolt, jäi Strenze mõte teisele kohale! See illustreeris kogu seda lammastest massi, kes lähevad hääletama valimislubaduste põhjal, kus loeb esineja sarm rohkem kui ratsionaalsus, teostatavus ja eelnev tegevus.

Ma nüüd otseselt ei väida, et eliitkoolid on Eestile vajalikud ja noh, pealegi, uurimus näitab, et ega meil selliseid ei olegi, kuid siiski leian, et gümnaasiumitel on õigus selekteerida õpilasi. Sarnase tasemega õpilased, kes liiguvad enam-vähem kõigile võrdses tempos edasi, saavad kindlasti oma potentsiaalile vastavama hariduse kui ilma selekteerimiseta. Kui mõnda kooli on suurem konkurents (minu koolis on vist 8 inimest ühele kohale?), siis on ju loogiline, et paremusjärjestust arvestades pääsevad sinna need, kes jäävad arvestuses kõrgemale. Ka ülikoolides on ju paremusjärjestused, kas võib väita, et meil on eliitülikoole, kuna lävendid on erinevad? Kui ma nüüd ei eksi, siis minu ühiskonnaõpetuse õpetaja on öelnud, et kommunism oli hea, kuna kõik olid võrdsed, aga halb, kuna kõik olid võrdselt vaesed.

Ei teagi kohe, kas nutta või naerda

Ajalehtedes võtavad üksteise järel sõna targad inimesed, kes pakuvad välja mooduseid, kuidas vältida Eesti võimu savisaarestumist (või siis ka keskerakonnastumist). Et mis siis ometi saab, kui ka Riigikogu valimistel saadab kesikaid selline edu nagu KOV valimistel? Peaks ometi kiiresti-kiiresti looma uusi parteisid, koondama populaarsed kogemustega targad mittekeskerakondlikud poliitikud ühte erakonda, sööma sisse ennast Keskerakonda ja lahustama seal tolle sappi ja otsuseid, mis muudavad meie suurepärase riigi viimaseks mülkaks, kuna kaob eestimeelsus, sest venelaste hääl loeb!

Umbes nagu siis, kui arbuus jääb lahtiselt laua peale ning äädikakärbsed seda õgima tulevad: tapke äädikakärbsed ära, kuni neid enam ei tule, arbuusi ära viskamine või eemale panemine ei mängi mingit rolli!

Miks ei ole arvestatav Tederi idee, et võiks anda kuni 15-aastastele eestivenelastele kodakondsus? Keegi enam ei räägigi sellest: selline ebamugav teema, mis me ikka sellega teeme!? Laupäevases Postimehe kultuurilisas rääkis Lauristin uurimusest, kus tuli välja, et Eestis elavad vene noored leiavad, et Eesti on hall, ebasõbralik ja hoolimatu. Ning seletas laialt ja pikalt, miks oleks vajalik seda arvamust muuta ning kuidas seda teha.

Aga kuna Eesti on arbuus, mida piiravad savisaar-äädikakärbsed, siis selle asemel, et kaotada põhjus, miks savisaar-äädikakärbsete populaarsus on nii suur (mätsida toidukilesse ja panna ära külmkappi ehk tõstatada tõsine integratsiooniprobleem Eestis elavate rahvuste vahel ja hakata seda lahendama), hakatakse K-kärbseid ükshaaval lömastama ja kolooniat õõnestama.

See on surnud ring!

neoliitikum

Kuulge, jumala palju vaatajaid tuleb, kui pealkirjad sellised on:D

Mul on nii loll tuju, kuna see tobe arvestuste nädal sai lõpuks läbi ja kolme päeva pärast algab vaheaeg. Täna oli kirjanduse suuline, sain õnneks viie. No jumal tänatud, ülejäänud vist küll mingi kahe või kolme puru:D Ehk siis füüsika ja bioloogia, jooksvatega läks natukene paremini. Isegi ühiskond läks pekki, kuna ma unustasin paar ülesannet lõpetada ning ühe teema kohta, mille kohta ma jätsin õpikust lugemata, tuli küsimus, millega ma astusin nii ämbrisse kui üldse ämbrisse astuda võib. Pealaest jalatallani. Aga vähemalt ma käisin valimas, seega hinne alla ei lähe. “Kõigilt, kes valima ei lähe, võtan hindest alla!”

Täna öösel olin jumala kindel, et keegi koputas tugevalt mu aknale, ärkasin selle peale. Ma elan kolmandal korrusel ja mu akna taga on rõdu, millest alla jääb peenar ja sisehoov. Ma ei julgenud vaatama kah minna, sest ma olin just õudset und näinud surnud lastest (aitäh, Salinger).

Ootan nüüd vaheaega, kuna siis ei sega need tüütud kooliasjad teiste kooliasjade tegemist. Normaalne, eks, plaanis lugeda läbi 4 raamatut (seoses kohustusliku kirjanduse, uurimistöö ja mingi lollaka kohtumisega, millesse ma ennast mässisin) ja teha referaat mõnest keskkonnaprobleemist. Maarja soovitas teha küülikutest, kes on vallutanud Helsingi pargid. Neid käiakse seal jahtimas, kuna nad hävitavad vist mingeid peenraid või istikuid ja neid on nii massiliselt palju. Kusjuures üks sarnane on tehtud paar aastat tagasi, mingi saare kohta. Teema: küülikute invasioon X saarel. Kõlab lihtsalt nii hästi, et peaks uurima.

see õudne varauusaeg

Tegelikult eelmise postituse pealkiri on seotud ajaloo riigieksami ja selleaastaste teemadega: Eesti 1939-1992, rahvusvahelised suhted 20. sajandil, Euroopa 1914-1945 ning oh, üllatus-üllatus – varauusaeg! Mis tegelikult polekski võib-olla nii hull, aga see on õudselt segane osa mu jaoks, kuna 10. klassis andis selle perioodi üks teine ajalooõpetaja, kelle konspektid olid kõvasti vähem organiseeritumad kui eelmise omad. Ja raske on käigu pealt teemat haarata ja kohe osata ainult tähtsaid asju üles kirjutada, kui teemat eriti ei tea. Sest põhikoolis ajaloo õppimine on pededele!

Ei, tegelikult, kui ma neid teemasid nüüd uuesti vaatasin, siis ei tundnunudki enam nii kohutavad. Täitsa õpitav, kui tähtaeg on alles 28. mai. Tahaks juba ajalootunde, et oleks kindlam tunne. Harjumatu, et algab II periood ja ajalugu pole ikka veel, eelmisel aastal oli 4 perioodil 5-st.

Ma tunnen ennast nii vanana, kui ma lõpetamisest mõtlen.
Ma loodan, et ülikool sama kiiresti ära ei tüüta kui gümnaasium.
Ma, ma, mina, mina, mina.

ma vihkan varauusaega

Today, I was arguing with my sister. I said “you’re stupid” She said “your mom is stupid” so I said “your dad is stupid.” She then went “your sister is stupid.” I win.

My life is average.

R.I.P. to the bass player in me

Ma. Tulin. Bändist ära. Mõtlesin enne veel, et räägin kõigepealt bändikaaslastele, aga Srsalu vist sai natuke aru, mis mõtted mul olid, kuna ta küsis mitu korda, et mis ma vahepeal teinud olen ja kuidas koolis on ja nii.. Ja siis lõpuks küsis, et kas ma ikka saan jätkata. Siis mõtlesin, et okei, ei hakka enam keerutama, räägin ära. Nüüd ma olen nendega seni, kuni nad uue bassimängija organiseerivad ja siis tulen ära.

Sest.

Mul ei ole aega üldse harjutada, kuna kooliasjad on nii mahukaks läinud. Analüüsid, ettekanded, kirjandus, esseed, artiklid.. Ja need lood ei ole enam sellised standardid nagu eelmisel aastal, need vajavad pidevat tööd minu jaoks, vastasel juhul jään teistest maha ja sellega tõmban kogu bändi taseme ja edasivõtmistempo alla.

Teine põhjus on see, et see oli ainuke tund, kus ma käisin, teistes oli ju akadeemiline. Kõlab absurdsena, aga kui kõik tunnid toimuksid, ma arvatavasti pressiksin selle bändiaja kah kuskile.
Mul juba eelmisel aastal, kui mu erialaõpetaja jättis ära konkreetselt iga teise tunni, oli tunne, et ma olen täiesti üksinda. Tunne, et temal on jumala suva, kas mul on seda konsultatsiooni vaja või mitte ning siis olidki lohutuseks rütmika, muusikaajalugu, -teooria ja isegi solf. Aga nüüd pole neist midagi. Ja seda rohkem üksikuna ma ennast tunnen.
Kuna teised on kogu aeg teistes tundides koos ja mina ei ole, siis ma olen kuidagi neist kah eemaldanud. Kuidagi ei ole samal lainekõrgusel enam nendega.

See kõik on nii muserdav, et ma lihtsalt ei suuda tegeleda sellega keset perioodilõppu ja lõpuklassi ja kogu seda materjali- ning infohulka, mida mul kogu aeg läbitöödelda tuleb.

Ja see on nii õudselt, õudselt kurb.

lihtsalt ilus!

Oli kord hernehirmutis, kes armastas tuvisid. Aga tuvid kartsid teda, ja seal pole midagi imestada, sest eemalt näis ta tõesti hirmuäratav, kui ta sealt tuule käes hõlmu lehvitas ja tühjade käistega vehkis. Varesed sellevastu olid kohe välja uurinud, et ta polnud midagi muud kui tühi kest, ja nad lendasid julgesti ta ümber, kraaksusid talle kõrva sisse ja istusid teinekord talle isegi õlale. Hernehirmutis jälestas vareseid ja vehkis meeleheitlikult, et neid eemale ajada, seda enam, et tuvid kartsid ka vareseid, vahest veelgi rohkem kui hernehirmutist ennast, ja juba sellepärast ei julgenud nad lähedale tulla. Mida rohkem aga hernehirmutis nüüd vehkis, seda kartlikumaks tuvid muutusid ja seda kaugemale nad lendasid, nii et vaene hernehirmutis neid viimaks isegi eemalt ei näinud. Ta ei oleks neid ka varsti niikuinii näinud, sest varesed olid ta silmad peast välja nokkinud.

Karl Ristikivi “Hingede öö”